Haanjas toimunud Winter Xdreami võitis Duncani meeskond. Seekordseks ülesandeks oli vallutada 40 Eesti kõrgemat tippu. Esmakordselt talvise xdreami etapi ajaloos tõi võidu jalgratta ja jooksu ühildamine "küngaste" vallutamisel. Madalamad poodiumi kohad kuulusid xdreami sarja tippudele, Salomonile ja Matkaspordile.
Duncani jaoks oli talvine xdreami etapp pikalt kahtluse all, kuid nädal enne võistlust otsustasime ikkagi originaal kooseisus osaleda. Seekordne formaat, kus rada oli enne starti teada, ei andnud meile just suuri lootusi. Alguses olime veendunud, et lähme vaatamata lõpptulemusele rajale joostes. Samas intensiivne rajaanlüüs enne võistlust näitas, et ilma rattata ei suudaks me kõrgemate kohtade peale konkureerida. Otsustasime rattad stardialasse kaasa võtta ning kasutada neid vaid juhul, kui korraldajad on teinud maastiku lõunaosasse vahetusala. Meie plaan nägi ette kasutada rattaid vaid Haanja-Ruusamäe maanteel. Seda veendumust süvendas ka Erkki rattasõidu harjutus võistluskeskuses.
Rajaplaneerimisel tundsime ülimat rahuolu, et rajameister oli meie "soove" arvestanud. Plaanil asuv rattaala oli meie jaoks ideaalne. Esialgne plaan nägi ette liikuda liidrite hulgas Munamäe lisaülesandesse (kasutades üles minekuks treppi) ja sealt edasi 39 tipu kaudu lõunasse. Esialgne plaan oli jätta 6 ja 8 tipp võistluse keskele. Üldises plaanis nii ka läks, liikusime lõunasse, sealt Kääraku kaudu Haanjasse ning edasi Munamäe kaudu Vällämäe ringile.
Samas ei ole xdream see üritus, kus kõik läheb plaanipäraselt! Vahetult enne starti juhtis üks kaasvõistleja tähelepanu Erkki ratta tagumisele rehvile, mis oli pool tühi. Väga ei jõudnudki selle peale mõelda, kui käis stardipauk. Poolel teel Munamäele oli selge, et esimeste hulgas me sinna ei jõua. Tegime kiire plaani muudatuse ning võtsime ära 6 ja 8 tipu. Lagedate peal pidi värskes lumes suhteliselt palju vaeva nägema, kuid jalad olid veel värsked. Peale 8 tippu oli selge, et rattarehv on täiesti tühi. Saime samas kohas olnud kaasvõistlejatelt pumba (suured tänud!), kuid paar minutit üritamist andis mõista, et asja sellest ei saa. Kuigi meil oli kaasas varukumm (kuid puudus pump!) siis otsustasime eesoleva lõigu läbida tühja rehviga. Kordamööda sõites ja üksteist lükates jõudsime Plaanile. Tagantjärele lausus Erkki kuldsed sõnad, mis selgelt iseloomustavad ka meie võistkonna suhet rattaspordiga - "Õnneks vahepeal jälle tee ääres jooksu punnid (24-25) ja jalg saab puhata". Seal panime kohe ratta ära ning lõigu 36-31 läbisime juba joostes. Käärakul oli meile juba abiks kaasvõistlejate poolt tallatud lumerajad ning oluliselt lihtsustasid liikumist jätkuvalt jääkaane all olevad sood. Algselt olime just Kääraku kaardile jäävate tippude soiseid sadulaid peljanud. Alates kolmandast tunnist võttis kogu juhtimise ja vatutuse enda õlgadele Erkki, kes liikus hämmastava kergusega ning oleks võinud vähemagi tahtmise korral ülejäänud kaaslased maha raputada. Üritasime hoida ühtlast tempot, Erkki nägi vaeva, et ülejäänusid mitte liialt ära kurnata. Häälimäe lisaülesande alasse jätame kõik üleliigse (vöökotid, pudelid, kilekad jms). Kuigi raja peal ei ole me konkurente kohanud ning liigume heas tempos siis alguse ratta jamad röövisid meilt hulga minuteid. Pingutame. Kuna Erkki juhib võistkonda kindlalt siis mõni mees paneb kaardi põue ja kompassi taskusse, et keskenduda vaid tempo hoidmisele. Vedamiskumm võeti küll korraks taskust välja, kuid seekord kedagi siiski järgi ei veetud. Haanja poole joostes on ümberringi õdus vaikus, võistluskeskusest kostub vaid vaikseid muusikahelisid. Oleme esimesed, korraldajad on üllatunud ja kohmetunud, et kogu atraktsioon on läbitud alla 4 tunni. Ise oleme väsinud (kes vähem, kes rohkem) ja rahuolevad, väga üllatunud mitte, sest eks me teadsime, et sellises formaadis, kus maastikujooksu osakaal on niivõrd suur on vähe võistkondi, kes meiega suudaks tempot hoida. Eks, meid tuukase suvehooajal jälle maa peale tagasi, kuid väikse ja meeldiva koguse enesekindlust ja motivatsiooni see võit meile andis. Eriti olukorras, kus meil ei läinud kõik päris nii nagu plaanitud.
Alari kommentaar -
Seekord anti ette ebatavalise lähtekohaga orienteeerumisülesanne: punktikohad on ette teada. Sellele andis lisavürtsi harukordselt vähese lumega soe ilm ja 3 varustus(emahajätmis)ala olemasolu, ja et 1 kuskil turismitalus. Lumesjooks pole mingi lemmik olnud, osaliselt seetõttu Duncani otsus (oma suvises koosseisus) peale minna tuli näiteks alles päev enne registreerimistähtaja lõppu. Aga siis hakkasid rajaplaneeringumeilid omavahel lendama! Alguse kahtluste järel, et kas üldse ratas kaasa vedada kaugele Läti piiri äärde, suuri eriarvamusi lõpuks polnud, õhku jäi vähemalt endale ainult 1 küsimus, et kui mingil põhjusel on Haanja Maratoni rada rattaga sõidetav Vännimäe juurest põhja, kas siis jätkata Plaanilt edasi rattaga või mitte. Nimelt tundus eriti tõenäoline, et 1 varustusala võiks olla Plaanil. Enne starti Haanjas lahtiste silmadega ringi vaadates tuli tõdeda, et metsad ja metsateed olid pehme märja 5-10 cm lumekatte all, selle all muhklik jää. Seega lumi osutab jooksmisele väga vähest ja rattasõidule väga suurt vastupanu. Kui veel 15 min enne starti sai teada, et varustusala kast on Plaanil just seal , kus ta pidigi olema, siis oli asi suht selge - rattaga alguses teeäärsed punktid Haanja-Plaani asfalttee äärest ja sealt lääne kaudu joostes tagasi põhja, kus Vällamäe ring joostes - viimane on algusest peale selge olnud. Rattaga "punktipesade" juurde sõites on omavahelised siirdumised niivõrd pikad ja aeglased, et selle lumega jooksed metsas mööda lühimat teed igal juhul kiiremini. Jäi vaid 1 küsimus - kas Munamäe lisaülesanne kohe, või tagasiteel. No elu pakkus sellele kiirelt vastuse 1. kilomeetri lõpuks oli selge, et meie stardikiirendus jalgratasetel ei lubanud mingil moel esimese 6 võistkonna hulka jääda, seega tuleks tornis maitsata passimise kibedat leiba. Sellele väiksesel pettumusele lisandus kohe suurem, mis avas ka aeglase stardikiirenduse tagamaid - Erkki ratta tagakumm oli 5ks minutiks täiesti tühi. Üritasime korraks pumbata, kui tubeless rehv vajab midagi muud sel hetkel, kui pisike käsipump. Seega tuli kiire otsus Erkkilt - velje peal Plaanile, vaid 5 km jäänud. Vahetustega sõtkudes invaliidrattal jõudsime 50 ks minutiks varustusalla kus sai tüütutest rauakolakatest lahti ja jooksma!:) Järgmised 26 km ja 33 tippu oli vaid vormistus, 3 orienteerujat tiimis, lihtne suunaorienteerumisrada, puulehtedeta , alusmetsata ja vähese lumega maastik, Munamäe torn ootas 2,5 tunni peal vaikuses tühjalt lisaülesande tegemist. Vaatepilt Haanja maratoni trassil metsas oli õnnetu - pehme püdel lumi, lagedamatel kohtadel 10+ cm, ratas oleks viimane asi seal mis hõlbustaks edasi liikumist. Kõik see ei lasknud viimastel tundidel väsimusest hoolimata tempol ja tundel väga palju kukkuda, . Tasuks oli alla 4-tunnise ajaga "rõõm" rikkuda finishikohtunike vaikset unelemist: läbi valjuhääldi kõlas üle tühja suusastaadioni hääle puhtaks köhimse järel "kas tõesti võttis Duncan kõik punktid ära?!":)
Erkki kommentaar -
Eelpool öeldu võttis kogu päeva ilusti kokku. Seda rattakummi üllatust oleme oodanud ka varem xdream etappidel, hea, et ta nüüd tuli. Planeeringu koha pealt tegime väga hea töö. Hiljem kodus vaadates ja enda tegelikku varianti kõrvutades olen arvamusel, et ilmselt oleks ainult jooksuga suutnud raja veel kiiremini läbida (või vähemalt sama ajaga), siis oleks pidanud alustama otse edelasse ja Tõnise kaardile märgitud 28,1 km linnulennult oleks küll alla nelja tunni tulnud ka koos lisaülesannetega. Seda imelikum oli see, et kuigi kodus sai planeerida siis tulid ka esimese otsa võistkondadel väga erinevad variandid ning seekord hinnati üle rattakiiruse osakaalu. Selle tingisid ilmselt ka rajameistri "vihjed" kodulehel. Suutsime mängida enda tugevamale küljele ning õnnestunult sellele vastava planeeringu teha. Võistkonna koostööd näitas hästi see, et tühja kummiga rattaga sõitmisel tekkis kaaslaste vahel kohe iseenesest sõitja vahetumise pakkumine. Ei mingit enese alalhoiu instinkti, vaid kõik tulemuse heaks. Endal oli jooksujalg see päev väga hea ning väga raskeks ei läinudki. Proovisime hoida stabiilset tempot ning mingeid ärakukkumisi ei olnud, kõik tegid oma töö korrektselt ära. Tore oli lõpuks võita! Hea päev oli.