Winter Xdreami üheks favoriidks peetud Team Trimtex jagab oma mõtteid lumise orienteerumise takstikast, seikluse maiguga kontrollpunktidest ning Winter Xdreami formaadist. Tegemist on hetke Eesti parimate orienteerujatega, kes eelmisel aastal saavutasid samas kooseisus orienteerumise MM-il teateorienteerumises kõrge 6. koha.
Sander Vaher:
Taktika oli enne starti paika pandud - esmalt väiksemat sorti ring tänavatel ning seejärel suur ring teiste sisse tallatud radadel.
Juba autoga Sakusse sissesõit, kus auto katus ei tahtnud hangede vahel välja paista, oleks võinud häirekella lööma panna. Sellel võistlusel tuleb teiste liikumisteid ennustada ja põhimõtteliselt igas punktis plaanid ümber teha sõltuvalt sellest kuhu suunas vagu edasi läheb. Etteruttavalt tuleb öelda, et Team Trimtex'i meestel olid munad liiga kõvad, et iga pisiasja pärast plaane muuta.
Algus läks täpselt plaanipäraselt. Paaris kohas pidime vagu lükkama, aga see on paratamatu. Punti nr 31 jootes tundus, et taktika töötab lausa suurepäraselt – jõudsime metsa ning ees oli vaimustav vagu! Viis minutit hiljem tabas esimene tagasilöök, kui püüdsime eesolevad võistkonnad kinni ning hakkasime ise lund lükkama. Ja nii kohe päris mitu punktivahet.
Pärast pooleteisttunnist jooksu hakkasime plaane üle vaatama. Olime esialgsest planeeringust katnud umbes veerandi. Asi kiskus kahtlaseks. Kuna Lauri kiire arvutus näitas, et Saustinõmme osas jagatakse vähem punkte ja seda osa on kõige loogilisem välja jätta ning kohe-kohe ootavad meid ees neljarealised lohad koos mahasõitudega, siis jätkame hetkel plaani järgi. Otsus oli konsensuslik ja kõik olid jätkuvalt indu täis. Mina jooksin ees kõvadel teedel ja pressist möödudes, Timol ja Lauril lasin vedada võsas ja paksus lumes. Suurepärane tööjaotus!
Järgmiste punktidega hakkas kohale jõudma, et siin maastiku otsas ei käi jalgsi peaaegu ühetegi tiimi ja me jäämegi vagu lükkama. Oma põntsu pani veel lisaülesande punkti, legendiga „koht metsas“, mitteleidmine ning sellele järgnenud forsseerimine üle raiesmike punkti 59. Selleks hetkeks olime ennast nurka mänginud – aega oli vähe, aga ühtegi loogilist lühemat varianti lõpuni ei olnud. Lootsime nüüd 8-realistele lohadele ja mitmetasandilistele ristmikele.
Surusime nii palju kui jõudsime ja jätsime vahele nii palju punkte kui vähegi võimalik, aga üle 16ne minuti me finišisse hiljaks jäime.
Mehed mustas, Saku valgetel väljadel. Foto: Meelis Toom
Lauri Sild:
Veel kolmapäeval kõhugripi laadse toote käes vaeveldes käisid mitmed erinevad mõtted ADIDAS Winter XDreami osas, kuid õnneks 24 tunniga piirdunud siruliolek päädis vaid kerge kartusega kuidas kahe härjaga neli tundi lund kündes lõpuni vastu pidada. Kuna Saku maastiku kohta olid minu eelteadmised väga piiratud, lootsin Sanderi kui kohaliku teadmistele. Hetkel, kui võis kaardid lahti rullida, asusime siiski ühtse võistkonnana planeerima ning ühendasime esialgu peaaegu kõik KP-d ära. Kuna alguse taktika ja plaan oli paigas, jätsime edasise KP-de kärpimise ja plaani kohandamise hilisemaks tegevuseks.
Kui esialgu sujus ette võetud ülesanne hästi, siis nagu juba mainitud, sai kuskil 1:30 peal selgeks, et tuleb päris suur osa plaanist ahju visata. Mulle tundus loogiline, et ära tuleb jätta Saustinõmme osa ning veel mõned KP-d, mis hästi tee peale ei jäänud. See plaan toetus muidugi lootusele, et vähemalt mingigi loha läbi lume ees läheb ning vähemalt lagedate piirkonnas saame enamasti mööda teid kiiresti liikuda. Umbes pool tundi hiljem ilmnesid suuremad tagasilöögid. Esiteks lisaülesande juhtum ning seejärel avastasime vist Saku kandi kõige vähem külastatumat piirkonda… Ja tagasilöögid jätkusid – mõtlesime juba, et enamus osavõtjaid olid lume küllastumuses koju ära läinud. Ja mis seal salata, raja kõige kaugemas punktis taas lund kühveldades hakkas vaikselt raske ka. Edasine suhteliselt sirgjooneline “vajutamine” keskuse poole oli energeetilistele süsteemidele halastamatu. Ilmselt poleks ma tempole vastu pidanud või oleksin lõpus lausa kõndima jäänud, kui mul poleks olnud fantastilised SiS geelid abiks.
Timo Sild:
ADIDAS Winter Xdream Sakus oli minu kolmas katse jõuda Winter Xdreamil poodiumile. Nagu heade tiimikaaslaste Sanderi ja Lauri kirjeldustest selgus, jäi eesmärk mitmel põhjusel tänavugi saavutamata. Võistluse käik on põhijoontes juba põhjalikult kirjeldatud, lisaksin omalt poolt juurde vaid mõned tähelepanekud. Olen Xdreami-laadseid võistlusi teinud nii Lauri (KoKu jooks) kui ka Sanderiga (the Original Mountain Marathon) ja mõlemaga on koostöö alati väga hästi sujunud. Me polnud aga seni kordagi olnud kolmekesi ühes võistkonnas ja see moment tekitas minu meelest tööjaotuses probleeme: iseseisvate või -päisete orienteerujatena ei olnud me suutelised lõplikult paika panema, kes võtab vastutuse ning võtab kriitilistel hetkedel alati juhtohjad enda kätte. Headest filmidest ja raamatutest on mõnikord kombeks kirjutada nn ebapopulaarne arvamus, et läbi kiidukoori ka natukene vilekoori kuulda oleks. Minu esimene ebapopulaarne arvamus käib punkti nr 54 kohta, millel oli tugev loteriimaik küljes ning jättis meid ligi pooleks tunniks ilma ühegi punktita. Minu teine ebapopulaarne arvamus käib aga kogu võistlusmaastiku kohta: maastikust ei meenu ühtegi meeltülendavat vaatepilti, küll aga võsa, igavad lagendikud ning mõttetult ohtlik liiklemine maanteel. Eestis on ilusaid kohti küll ja veel, kus Winter Xdreami palju mõnusam joosta oleks. Õnneks päästis paks lumekord võistluse, tegi selle ettearvamatult huvitavaks ning võidud läksid igati väljateenitult õigetele võistkondadele!
Kas me olime pettunud tulemuses? Jah! Kas muidu oli äge? Jah, oli! Võitsid kavalamad... vaevalt, et tugevamad ;)
