Läbiaegade ühe omapärasema Xdream´i etapi Aidu kaevanduses võitis Team Nike/SiS Go, teise kohaga tõestas oma stabiilset taset Vaude MATKaSPORT. Kahe suveräänse võistkonna seljataga toiminud heitlusest kolmandale kohale saatis edu Duncani võistkonda. Seda paljuski tänu teiste ebaõnnele.
Ootasime rasket ja kanuu poole kaldu olevat etappi. Vaimusilmas lootsime, et ülitehniline maastik annab rajameistrile inspiratsiooni, et muuta jooksuetapp legendaarseks. Kuigi olime üksteisele peale Tartu etappi pühalikult lubanud, et treenime ühiselt oma nõrkasid alasid siis tegelik elu viis meid rohkem jooksurajale, kui ratta selga või kanuusse. Aga tehtud valikute õigsust kinnitas nädal enne Aidu etappi võidetud orienteerumisteate hõbemedal Eesti meistrivõistlustel. Seega olime etapiks füüsiliselt hästi valmis, kuigi teadsime, et paljudel võtmealadel jääb meie tase tõenäoliselt parimatele alla.
Võistlus algas meile hästi. Läbisime esimese rattaetapi ilma kadudeta. Sarnaselt teistele olime raskustest kohe õige kanuu variandi leidmisel. Alguses otsustasime, et Alar jookseb ja me kohtume temaga 7KP-s. Õnneks viimasel hetkel saime selle plaani tühistada ning lükkasime kolmekesi kanuu vette. Suhteliselt kiiresti läks Alar maha ning kohtusime temaga uuesti etapil 4-5, kui tassisime kanuu ühest kanalist teise. 6 KP-sse jõudsime kanuuga ning edasi liikusime jala. Saime infot, et parima kanuulahenduse läbi hammustanud Salomon oli mitu minutit ees, kuid Vaude meiega koos. Teel 7 KP-sse tegime esimese ujumise. Vesi tundus alguses külm ja ebameeldiv, kuid peale paari esimest ujumisliigutust harjus keha jahedama keskkonnaga. Teel 7 KP-sse üritasime lõigata otse läbi metsa, mis osutus siiski veaks, kuna mets oli risune siis pöördusime tagasi kanali äärde ning jooksime teed mööda. 7 KP-s läks Alar jooksma (tema kanuuetapi pikkus oli 19 km, joostes!) ja ülejäänud tagasi kanuu juurde, et see mööda maad ning vett tagasi vahetusalasse viia. Saime endale veduriks Nike võistkonna, kes iga veetakistusega liikus meil eest ära mida me kandamiga liikudes minimaalselt vähendasime. Ei saa öelda, et kanuu tassimine oleks ülearu tore ülesanne olnud, kuid samas ka mitte midagi ületamatut. Kuigi igakord, kui pidime kanuu tõstma õlgadele muutus ta järjest raskemaks. Olime suhteliselt kindlad, et jõuame enne Alarit vahetusalasse, kuid meie tugevaim jooksja oli järjekordselt teinud imet ja liidrit kinni püüdnud ning jõudis napilt enne meid rataste juurde.
Tuules. Foto: Matti Kämärä
Kahjuks läks vahetusala meil läbi koperdamise (üks meie nõrkasid kohti) ja saime ratta selga kolmandatena, kaks esimest juba püüdmatus kauguses. Etapidel 12-14 liikusime võimete piiril. Kohtasime turbarabas põtra koos vasikaga, kes otsustasid meiega väheke rammu katsuda. Kõik lahenes kenasti ja tulevane põlv suutis ületada hirmu kolme ratturi ees. 13KP-sse läksime ujudes. Seda peamiselt seetõttu, et liidrid tulid mudastena meie nina all veest välja. See oli ujumine mida oleks võinud vältida. Uuesti ratta selga istudes hakkas päris külm ning pani omapoolse pitseri rattasõidu kiirusele. Kohtla-Nõmmele jõudsime kolmandatena ja tegime kiired otsused mälu-o kaardi ees. Väikeste viperustega ning selgelt meie jaoks tagasihoidliku tempoga leidsime kõik KP-d ülesse. Edasi maa-alla, kus kõik algas kenasti, kuid muutus kiiresti kaootiliseks fiaskoks. Tõenäoliselt ootasime oluliselt keerulisemat ülesannet, kuid vaatamata sellele ei leppinud omavahel kokku, kuidas olla kindel, et saame kätte kõik õiged KP-d. Pikalt oli meil segadus, kas võetud on 6 või 7 KP-d, selleks hetkeks oli veel puudu ka seinaaugus olev KP. Peale iga KP vähemalt kolmekordset külastamist olime veendunud, et kõik on käes ning tõusime tagasi pinnale. Selle lihtsa ülesandega olime langenud neljandaks, kusjuures esikolmik oli libisenud väga kaugele. Kuigi üritasime motivatsiooni üleval hoida olime suhteliselt loiud ja peale puterdamist ratastega ning peata ringi jooksmist suusaradadel leidsime ennast 30 KP-s. See oli meile külm äratuskell. Saime aru, et olime 29KP vahele jätnud. Mis seal ikka, ratastega tagasi kaevandusmuuseumi. Kuigi kaotasime selle eksimusega kõvasti aega siis see raputas meid uuesti üles ning suutsime tegutseda ühtlasema ja väheke motiveerituma võistkonnana. Meie suured ootused jooksusetapi osas said kõva tagasilöögi, kui nägime metsas olevaid „lohasid“, osaliselt B raja tallatud. Lisaks tegi rajameister võistlejate (ja ka enda) elu kergeks ning paigutas kõik KP-d lihtsataesse kohtadesse. Vaatamata sellele pidime tõdema, et meie liikumiskiirus ei ole see, mida me ise tahaksime tunnetada. Raske etapp oli meie võistkonna jooksutempot kõvasti räsinud. Tõenäoliselt, kui see oleks olnud erladistart siis Erkki oleks saanud vahetusalas 15´-20´ puhata. Erkki eestvedamisel nopisime vaikselt ette antud raja. Ees oli vaikus, taga samuti. Ujumine enam nii väga ei maitsenud, lisaks hakkasid segama krambid. Kuigi tegime väikseid vigu ja olime kurnatud siis heameel oli, et võitlusvaim oli ikkagi alles ning hoidsime ennast liikumises, silme ees pildid, kuidas konkurendid väsivad ja nõrkevad (siiski hiljem vaheaegu vaadetes olid meie konkurendid oluliselt värskema jalaga). Saabudes vahetusalasse oli suur üllatus, kui Salomon oli veel seal ja ootas Raiti. Kuigi konkurendi ebaõnn ei ole kunagi tervitatav siis tekitas see meis uue sädeme. Olime tagasi mängus. Siiski varjutas Salomon selle päikese kiiresti. Erkki ja Rait saabusid jooksuetapilt koos, kuid vahetusalast välja sõites olid nad meist juba 300-400 m. eespool. Usukumatu, kuid tõsi. Kuigi olime rattad tõstnud vahetusala väravasse, täitnud pudelid, käinud põõsas jne., ikkagi tuli meil ette kohmitsemist, mis ei andunud võimalust minna rattaetapile koos. Kuigi ega me ei oleks jõudnud nendega koos sõita siis nende vahetusala läbimise kiirus oli ikkagi muljetavaldav. Liikusime omas tempos edasi. Viskasime paduvihmas oda ning liikusime viimastesse punktidesse. Salomon pakkus meile veel eelviimase punktis kandikul kolmandat kohta, kuid seekord said meie sisemistel kalkulaatoritel patareid tühjaks. Selgelt vale kogusumma tähendas, et pidime minema uuesti ratastega LÜ vastust arvutama. See viimane murdis meid maha ja põhimõtteliselt lõppes sellega ka meie võistlemine. Arvutamine oli kaval ülesanne, kuid karistus vale vastuse eest oleks võinud kajastuda 1´-2´ trahvring ronides/joostes/ujudes. Igasugu tagasisõitmised jms. paneb võistlusele ikkagi oma pitseri. Samas suur osa võistkondadest sai selle ülesandega hästi hakkama sama kehtib ka maa-aluse LÜ kohta. Seega meil ei jää muud üle, kui vaadata peeglisse ja tõdeda, et me ei ole veel piisavalt küpsed Xdream´i „lõksudeks“. Oleme harjunud täisintensiivsusega pingutama. Paljud ülesanded, mis nõuavad tempo mahavõtmist, kavalust ja vahest ka eelnevat luuramist on meile hetkel veel komistuskiviks. Kuigi saime lõpuks tänu Salomoni trahvile (puuduv KP maa-alt) kolmanda koha oli see siiski meile soorituse osas ebaõnnestumine, tulemuse osas siiski väike võit. Loomulikult on kahju Salomonist, võita endast tugevamaid läbi nende ebaõnne ei tekita head tunnet.
Nüüd on meil kaks kuud aega ratast sõita, müntide väärtusi õppida ja köiega kõrgelt alla laskuda. Oleme küll ebakindlad ja rahmeldajad, kuid siiski võistkond, kes võib sellel hooajal kaasa rääkida kõige kõrgemas mängus. Teravnenud konkurents (peale kahte etappi on koondtabelis kolmel liider võistkonnal võrdsed punktid) on tervitatav ja motiveeriv. Kohtumiseni Jõelähtmel!