Xdreami Rummu etapi võitis käesoleva hooaja komeet Seiklushunt. Tugeva võistlusvaimu ja rattajalgadega Nike saavutas teise koha. Kolmel viimasel etapil esikolmikust välja jäänud Duncan pidi raja viimasel rattaetapil tunnistama Nike´i paremust ning leppima kolmanda kohaga. Traditsioonilise seiklusspordi radadele naasnud Rummu etapp oli kiire ja orienteerumistehniline, kuid samas ka kohati vastuoluline ja trauma ohtlik. Allpool Duncani võistkonna liikmete kommentaarid.
OLLE –
Erkki vigastuse tõttu sattusin 10-aastase pausi järel taas suvise Xdreami starti. Idee iseenesest sisemist põlemist ei tekitanud, aga sõpru hätta jätta polnud ka põhjust. Kahtlustasin, et see saab olema liiga võõras värk, kui mitte arvestada metsas jooksmist. Naljaga pooleks lootsin istuvast tööviisist kasu lõigata ning sadulas ja kanuus end kindlalt tunda. Võistlus algas kanuuga, mis läks lihtsalt. Vette ei kukkunud. Andreas jooksis, Alar juhtis, mina vaatasin. Järgnevalt tuli mitu korda mingi künka otsa puhkida, sisuks tavaline orienteerumine. Liikuva punkti ja muruõhutaja ülesanne läksid hästi, kuigi konkurentide õnnetusi nähes tuju langes. Pikale orienteerumisele pääsesime esimesena. See jooks pidanuks meile sobima, aga eelajaloolise kaardiga me suuri asju korda saata ei suutnud. Siiski oli nauding kasutada moodsa tehnoloogia asemel vanale kaardile kohaseid o-võtteid: asimuuti ja sammupaaride lugemist. Need töötasid päris hästi, olnuks endal vaid rohkem kannatust. Jooksu lõpp kiskus tuimaks ja treenimatus hakkas välja lööma. Olime teisel kohal. Järgnenud lisas läksid kaaslased ronima, mina vaatasin kaarti. Tuleb tunnistada, et ei saanud tükk aega aru, mida meilt tahetakse paarisvalikus. Rattaga joone-o oli tsirkus, kus juhtus palju asju, mis võtsid aega. Paarisvaliku esimestes punktides jõudis ülesande sisu meile kohale ja selgus et varem tehtud plaani ei saa kasutada, Tuli kavandamist otsast alustada. Ratta teises pooles läks minul veeremine järjest raskemaks ja tagumine ratas hakkas kurvides alt libisema. Mingil hetkel jõudis kohale, et kumm tühjeneb. Siis enam seisma ei tahtnud jääda, kuna tundus, et veereme lõpuni ära. Viimased etapid läksid täitsa tühjaga. Vettehüppest loobusin, kuna kohtunik ütles, et kõrval on kivid. Pärast aeraatori ülesannet ei olnud enam usaldust. Ujumine ja sukeldumine olid omal kohal. Kolmandana finišis. Terve pühapäev sai mööda. Kahju pole, õnnepisaraid ka mitte. Enam-vähem.
Üles ...
... ja alla. Fotod Anneli Reinolt
ALAR –
Rummu etapile sai seekord suht emotsioonitult peale mindud. Viimase kahe aasta probleemid pidevate hajameelsusnäpukate mahlakate ajatrahvidega ja ühe tiimikaaslase värkse jalavigastus olid seda indu ikka mõnevõrra kärpinud. Siiski leidus teemantkõva orienteerumistaustaga (kuid seiklusspordi osas täiesti roheline) asendusmees Tartust. :) Tema rattavormi üle pikemalt pead vaevamata sai vaim valmis sätitud.
Peamurdmist põhjustas puuvillase Marati dressi nõue varustusnimekirjas. Selline, mis mahuks ka väiksesse seljakotti, jäi leidmata ja sai rahuldutud õhukese sünteetilisega. Tagantjärgi (taas!) asjatu sahmerdamine. Päev varem oli end hommikul paari sammu peal vasaku jala ahilka üllataval kombel täiesti tühjast märku andnud, kuid see möödus järelnähtudeta paari sekundiga.
Võistlus algas lühikese jooksu järel ebatraditsiooniliselt kohe kanuuga, kuid esimeste hulgas olles saime ujuki kiirelt vee peale ja hoo sisse. Olin seekord tavapärase tüürimehe asendusmeheks ja sain vaimseks lisaväljakutseks kursi hoidmise. Kippus teine mõnel korral ära vajuma, aga noh, enam-vähem ikka kulges. Kokkuvõttes väikeste tõusude ja mõõnadega, aga saime punktivõtmistel ja jooksu sissepõimimisel kanuu siiski päris hästi sooritatud.
Järgnev kaheosaline jooksuetapp tõstis meid alul sujuva kiire ja täpse liikumisega liidriks. Oma kurb roll selles oli ka aeraatori lisaülesandel - põllul maas, naelad jalas karjuvad mehed tekitasid üldise õuduse ja masenduse liiderseltskonnas. Oma leivanumbril, pikal metsasel orienteerumisel ei suutnud me paraku kahe punkti võtmisel (teine neist küll vale kraavi peale maha panduna) konkurentsilt nõutavat taset hoida. Kuigi vaid Seiklushunt oli vahetus läheduses, hakkas meelt painama teadmine, et mitmete minutite sinna ära raiskamine on tuleviku silmas pidades kurjast. Füüsilise poole pealt kulges jooks meil ühtlaselt reipalt, aga viimase kahe kilomeetri jooksul ilmus ahilkavalu taas täiesti selgel kujul esile. Varasemat elukogemusest on see eriti halb märk.
Ratta peale istudes ja väntama hakates käis nagu põleng läbi - sääre roll pöia pinges hoidmises muutus pedaalimisel olematuks. Kogu töö tuli reiel ära teha ja iga maha hüppamine ratta pealt punktivõtmiseks muutus piinaks. Kohaks teatati meile rattaosa alguses teine, kolm minutit liidrist maas. See hoidis meele virge. Rattalõik algas taas paari veaga, aga saime rütmi sisse ja aedlinnakute punktid leidusid enamasti probleemideta. Vahepeal sai tänavatel rajakirjeldust veel tagantjärgi kontrollitud, et ega midagi vahele ei jäänud, kuna tunni aja jooksul polnud ühtegi teist võistkonda näha. Poole peal hakkas tunduma, et see rattaetapp on lõputu. Kuna meiesugustel on erinevalt enamusest lähikonkurentidest jooksukilometraazh ratta omast üle, siis oli selge, et millalgi peab juhtuma hakkama. Väsimus ja tuimus hiilisid ligi, ei suutnud enam navigeerimises kaasa rääkida. Virgutussüsti andis paari jälitava tiimi nägemine vastusõidul, kellega vahe tundus sel hektel talutav. Optimaalne rajaplaneering viimasel osal näitas murenemise tundemärke. Mõned otsesed vead tulid ka sisse ning lisaks hakkas Olle rattal tagumine rehv tühejnema. Päästev finish paistis lähedal, aga siiski-siiski, nii ta jälle läks, et suht napilt, aga kindlalt, lipsas viimasel etapil rattahuntidest Nike asfalteeritud kergliiklusteel ringivarianti tehes meist mööda, sel ajal kui me ukerdasime kaardile suht paksu joonega teena märgitud vanal võsasel raudteetammil. Tulemuseks siis madalaim plats pjedestaalil. Põhjust rahul olla, et ükski punkt ega nüanss vahele ei jäänud, justnagu oleks. Kuid selline see inimloomus juba on, et "langeva lehe roll" võitluse käigus ja mitmed orienteerumisvead ei lase tagantjärgi kodus arvuti ees rahulolevalt seljatoele nõjatuda ja jalga üle põlve visata.
Rummu vangla müüri taga. Foto Anneli Reinolt