Eesti koonidse liider Lauri Sild jagab Duncani klientidega lühikest tagasivaadet lõppeva orienteerumishooaja tiitlivõistlustest. Lauri hooaeg viis teda Šotimaast (orienteerumise MM) Lõuna – Koreani (Sõjaväelaste Maailmamängud) ja järjekordselt suutis ta hooaja lõpetada tiitlivõistluse medaliga.

Jooksin tänavu esimest korda kõigil Eesti meistrivõistluste distantsidel (välja arvatud sprinditeates võistkonna puudumise tõttu) ning võitsin kolm kulda ja kolm hõbedat. Medalisaagiga võib rahule jääda, kuid kas ka jooksudega, on iseasi. Kõige rohkem heameelt tegi enda lemmikdistantsi – lühiraja – tiitli tagasivõtmine. Palju vähem emotsioone ei toonud ka kesise vormiga tavarajal hõbedale tulemine või ka mõnes mõttes üllatushõbe sprindis. Tuleb tunnistada, et kodus võistelda oli värskendav, aga samas ei saa lubada, et seda tihedas võistluskalendris ka edaspidi teha saan.

Rahvusvahelisel areenil on ilmselt kõige säravamad hetked seotud teatejooksudega – MM’i 6. koht ja Sõjaväelaste Maailmamängude pronksmedal olid ilmselt nii minule, Sander Vaherile kui ka vend Timole aasta kõige rõõmustavamad saavutused. Individuaalselt õnnestus enda aasta kõige tähtsam start – MM’i lühirada. Sooritus oli üks aasta parimaid, kuid seda hetkevormi piirides. 13. koht ei andnud põhjust rahuloluks ega ka pettumuseks. Hindeks neli. Edasiminek oli hoopis tavarajal, kus tulin 23. kohale, seekord tugev kolm või neli miinusega.

Kõiki MK starte vaadates saab öelda, et hooaeg oli senistest stabiilseim, aga kohtadest 25, 24, 23 ja 13 on puudu särav tulemus. See rida kirjeldab kogu aastat väga hästi, kui muidu peaks olema (ja ongi) üldine tase tõusnud, siis ei õnnestunud hooaja vältel tõusta heasse vormi – jäi selline poolik tunne. Kui olen nüüd üleminekuperioodil kõvasti pead murdnud, et mis faktorid ettevalmistuses ja võistlemises võisid varjutada minu vormi, siis praegu on selge see, et vigu sai tehtud ning nüüd on vaja eraldada reaalsed põhjused spekulatsioonidest ja nendest vigadest ka õppust võtta.

Tüüpilised Lõuna - Korea mäed. Foto: Lauri Sild, erakogu

Kuid mitte sellest ei tahtnud ma rääkida, tahtsin hoopis jagada paar lauset Lõuna-Koreas toimunud Sõjaväelaste Maailmamängudest… Kui rääkida võistlustest, siis minu jaoks oli see ehe näide, kuidas saab päev-päevalt paremaks minna. Esimeseks võistluspäevaks saabunud kuum ilm andsid tugeva hoobi minu ajavahest segaduses kesise vormiga kehale. Mul on olnud tõsiselt raskeid momente võistlustel, kui ammu pole ma niimoodi vindunud nagu ma seda järskudel Korea džunglinõlvadel tegin. 10 minutit kaotust 25-minutisel rajal räägib iseenda eest. Džunglit märksõnaks on okkad, mistõttu kalevipojad läksid metsa töökinnastega ning veel mõne lisakaitsmega, mille abil parem võsast läbi oli suruda. Mõnele konkurendile tegi kõvasti nalja, kui tõmbasin Trimtexi säärekaitsme kätte, aga kui pärast võistlust demonstratiivselt oma lõhkiseid käsivarsi pildistati, tõin enda vastava sileda nahaga käe kõrvale võrdluseks ja küsisin: „kes nüüd naerab?“

 

Järgnenud tavarajale läksin targemalt ning tagasihoidliku tempoga, sest teadsin, et ees ootab pikk ja raske tööpäev. Olukord oli märgatavalt parem kui lühirajal ja veel sellise erinevusega, et konkurentidega võrreldes liikumiskiirus raja vältel tõusis. See andis lootust puhkepäevale järgnenud teates esimeses vahetuses hästi välja tulla ja küllalt heas minekus Sanderile ja Timole hea lähtepositsioon anda. Ja nii oligi, olin kogu raja juhtpundis ning tõusin lõpus liidriks. Esimesena finišeerimise võimaluse nurjas küll magav KP jaam, kuid laias plaanis see lõpptulemust õnneks ei mõjutanud. Hoopis dramaatilisemad sündmused leidsid aset töömeeste vahetuses, kui üks terav oks läbistas Sanderi jalanõu nii, et piik igal sammul jalga tungida tahtis. Otsene 1:30 ajakadu jätab fantaasiale küll kõvasti mänguruumi, aga tänu Timo väga tugevale ankruetapile sai hooajale siiski väga ilus punkt pandud!